Loodus tärkab igal kevadel ja see sümboliseerib uue algust. Tähistame seda kevadpühana.
Inimene sureb ja sünnib siia maailma uuesti nii nagu loodus. Aga mitte igal aastal. Inimesel, temas oleva vaimu teadvusel on võimetekohane uuesti tärgata – ärgata nagu uuesti sündides ka sama elu jooksul, mida hetkel elab.

Nimetakse seda Valgustumiseks. Seda viimast kogevad vähesed aga selleni pürgivad paljud, eelkõige need, kes vähegi teadlikumad.
Ülestõusmine. Inimesena on Sulle aastasadu sisestatud, et oled süüdi, vale, patune ning lootus, et kuidagi saad seda heastada. Et keegi on juba kõik Sinu patud lunastanud ja pead seda igal aastal tähistama tänupühana.
Kes teab tõde? Tõde on Sinu enda sees, Sinu südame teadvuses. Ja nii nagu Sa hetkel tunned, nii ongi õige, Sinu jaoks. Igal ühel on õigus oma tõele. Seda ei saa õppida aga sellesse saab kasvada.

Imelist ärkamist – tärkamist uude aastaringi ja kasvamist enda teadvustamisse vaimu valgusena.