Kõigepealt seanss.

Esiteks selle mõju oli kohe tuntav. Nii füüsiliselt kui vaimselt tekkis pinge langus ja rahu. Ka ülejäänud pereliikmete peal oli muutust märgata – neil/meil omavahel oli nägelemist kohe vähem, tekkis rahu ja armastuse, hoolimise õhkkond.

Ja seansi salvestuse sisu – sellega on ikka nii nagu alati. Sa tood välja ja kirjeldad täpselt kõike seda, mis minu elus toimub, ka seda poolt, mida ma ise ei julge endalegi tunnistada (mida ise lükkan pidevalt edasi ja üritan mitte näha). Aga sa räägid kõigest nii mõistva ja armastava suhtumisega, et siis mõtlen juba ise ka, et tegelikult ma võingi nii tunda ja ma saan nende olukordadega hakkama. Et jah, palju oli äratundmist, kitsaskohtade nägemist ja sa sisendasid nii armastaval viisil sellist eneseusku, et kui ma nii valin ja soovin, siis saan hakkama.

Eks ma püüan seda kõike harjutada igapäevaselt, aga mõnikord on ikkagi keerulisemad päevad ka.

Meditatsioonist.

No peale seansi kuulamist oli see meditatsioon nagu mulle loodud.

Tead, ma nii väga tahaksin rohkem näha.

Meditatsiooni ajal tajusin aeg-ajalt heledaid/helgeid värvitoone, aga peaasjalikult tunnetasin keha tasandil.

Kuigi ma ei olnud eriti väsinud, siis ikkagi kadusin mingil hetkel ära. Seekord oli ajataju väga kummaline. Just sellel äraolemise hetkel. Arvasin, et olin korraks nö ära vajunud, aga pärast vaatasin, et päriselt kestis see äraolek 15-20 min, kuigi tundus, nagu oleks olnud 1-2 min. Ja tagasi tulles olin ergas ning tajusin hõljumise tunnet.

Ilmselt teen selle meditatsiooni korra veel läbi.

Aitäh Sulle!